Great photographing skills. Mis või kes on tähtsam, kas Aleksandra või Maksimarketi silt… Maksimarketi silt loomulikult.

Tervitused otse Klaipedast. Peale 14 tundi bussis viibimist oleme lõpuks ometi kohal. Esimese päeva kokkuvõte tuleb võrdlemisi pikk ja luban, et äärmiselt huvitav.

Alustuseks nii palju, et kohtusime stuudios 8.30 ning buss pidi välja sõitma 9.00. Viis minutit enne üheksat jõudis buss ning pakkisime ennast sisse. Kuid see võttis umbes pool tundi aega, sest avastasime, et meile oli saadetud liiga väike buss. 46 kohta ja 54 inimest (tegelikult ei tea me ikka veel palju meid Leetu sõitis, arv muutus koguaeg, algsest 51-st sai 54), tegelt ka? Ei no, mis siis ikka, bussipõrandale lebosse, padjad kaissu ja hakkame sõitma. Edasiseks tiirutasime umbes kaks tundi Tallinnas ringi, selle aja sees hakkas lund sadama, woop woop esimene lumi. Esiteks jäi meil Free Flow lipp maha, mille järel käisime – selle alla läks umbes tund. Teiseks Maksimarketi juurde jõudes meenus meile, et üks põhi komponentidest, meie seelik, ununes samuti stuudiosse. Mida teha? Kiire kõne fotoõpetaja Jaanusele, kes kärmelt takso tellis, stuudiost läbi käis ja seeliku Maksimarketi juurde järele tõi. Meie jaoks tähendas see, pooletunnist parklas passimist ja poodi jooksmist. Passimise saime sisustatud pildistamisega, esimene lumi tuli ju jäädvustada. Aitäh Jaanus!

Enne Pärnusse jõudmist nägime teepervel kraavi vajunud Rimi kaubaveokit. Mul on kahtlane tunne, et see kaup ei jõudnud täna päris õigeks ajaks poodi. Aga Anna arvas, et äkki see oligi märk, et meil seelik maha jäi, ja me õnnelikult ilma avariita kohale jõudsime. Kuuldavasti oli täna päris mitu avariid olnud.

Ikla piiripunktis ootas meid järjekordne tore kogemus. 20 sekundiks poodi jalutanud Alice ja Aleksandra avastasid üks hetk end poodi sisse lukustatuna, poetädi Milvi oli ukse lukku keeranud ja hoopis kööki kokatädide juurde läinud. Nii nad seal lehvitasid klaasi taga meile umbes 5 minutit, enne kui tädi Milvi aru sai ja ust lahti tuli tegema, ise samuti naerdes. Jene küsis selle peale, et kas täna on 13 ja reede ning vaatas koheselt telefonist kuupäeva. Ei, endiselt oli 21. november!

Aga ega sellega meie äpardused ei piirdunud. Ühes peatuspunktis avastati, et bussijuhile me majutuskohta ei broneerinud, Ragne reageeris kiirelt ja orgunnis kohe magamiskoha. Nagu ma eelpool mainisin, siis ega keegi ikka veel täpselt ei tea palju meid Leetu sõitis, sest hostelisse jõudes avastasime, et meil on siiski veel mitu majutuskohta puudu, sest tuli välja, et inimesi on rohkem. Kuidagi saadi see asi ka lahendatud. Nii et nüüd oleme me Klaipeda linna peal laiali, osad meist on hostelis, osad Amberton hotellis ja kolmandad koos bussijuhiga kusagil kolmandas kohas. Huvitav mida homne päev meile toob. Ütlen ausalt, mul ei ole kunagi nii huvitavat, äpardusterohket ja pinget ülal hoidvat võistlusreisi olnud. Hommikusöök kell 8, tublid viis tundi saab magada ja siis Lithuanian Cupi vallutama.

P.S. Meie mitteametlik reisikostüüm on onesie

First stop – Maksimarket

And we are finally here! Or are we? Night in a hotel before the Lithuanian Cup.

Do not disturbe! Good night everyone!