Iga päev, kui Sadu stuudiosse jõuab, toob ta endaga kaasa naerujoovastusi ja energiat. Meie juures on ta oma kariibi mere kuumusega tantsu õpetanud juba 4 aastat. Sadu – olles treener, ema ja fotograaf – võitis ka 2005. aastal Eesti Dancehall SummerQueeni tiitli.

Mis on dancehall?

“DanceHall on Jamaica saarelt pärit muusikastiil, mis on kujunenud ka tantsuks. See on saanud mõjutusi Aafrikast ning natukene erinevatest tänavatantsudest. Sõna ise tuleb sellest, et kunagi olidki sellised kohad nagu dance hallid (tantsusaalid), kuhu tuldi oma päeva elamusi või lihtsalt igapäeva elu tegemisi tantsuga väljendama. Näiteks kui töötasid lennujaamas, siis tulid ja näitasid oma tantsus neid liigutusi, mida igapäevaselt kasutasid. Nendest liigutustest kasvasidki tänapäevased tantsusammud. Dancehallis on palju samme, mida kõik teavad – igale nimetusele vastab oma liigutus. Klubides, kui rahvas kuuleb laulus tuntud sõna – tantsitaksegi selle sõna tähenduse järgi. Nimetused on dancehallis väga tähtsad!”

Millal alustasid sina tantsimisega?

 “Ma arvan, et alustasin tantsimisega 10-11 aastaselt ning tegin showtantsu. Dancehalliga tantsimist alustasin aga 2004. aastal, ning sealt edasi alustasin õpetamist 2008. aastal.”

Kuidas kirjeldaksid sa enda dancehalli?

“Üldiselt on arvatavasti igal dancehalli õpetajal oma meetod  ning lähenemine tantsule. Kuid minu oma…” mõtleb Sadu pisut, “on enamasti naiselik, plastiline. Ma kindlasti ei panusta trikkidele vaid tunnetusele: kuidas peaks tantsima, kuidas saada puusad õigesti liikuma, kuidas rütmi sulanduda ning seda tunnetada. “

Kuulsime, et tegite ka dancehalli tutvustava video.

“Tegime aprillis Pirita rannas koostöös Adidasega video.” – Nüüd on video Free Flow youtube lehel väljas.

Kuidas jõudsid sa Eestis dancehallini?

 “Esmalt avastati mind SunDance muusika festivalil reggae lava ees. Ja reaalselt tuldigi minu juurde ja lausuti, et kui sa meiega tantsima ei hakka, siis…, “ naeris Sadu. “Kõik küsisid, et kus ma niimoodi tantsima olen hakanud ning ausalt öeldes vastasingi, et kõike olen hakanud õppima ja katsetama videote järgi. Alustasime alguses Studio 1. Pärast lapse sündi tahtsin minna trenni, aga ei olnud kuhugi minna, “ naeris Sadu ja lisas, “ning kuna polnud kuhugi minna, siis hakkasingi ise tegema.”

Kuidas tundub, kas Eestis veel jätkub üritusi, kus saab reggae muusikat kuulata ning tantsida?

“Suviti läheb kogu teema rohkem õide –hakkab toimuma rohkem üritusi. Näiteks Rootsu rannabaaris toimus pühapäeviti reggae chill-out. Kogu kirju seltskond oli seal koos.

Ise alustasin siis, kui toimus kolmapäeviti klubis Bumbastik. Kõik suuremad üritused on kahjuks vaibunud,” nentis Sadu kurvalt. “Kuid siiski on mõningad noored DJ’d, kes on hakanud seda uuesti tegema!”

Kuidas on töötada Free Flow õpilastega?

“Nad on mul väga visad käijad. Eks uutel inimestel võtab ikka aega, et oma keha lahti saada – kuid kõik on võimalik. Mida aeg edasi, seda mugavamaks nad selles stiilis lähevad ning muusika tunnetus muutub üha paremaks,” teatab Sadu enesekindlusega.

Sel aastal ning ka eelmisel aastal osalesid tema kaks õpilast tantsuvõistlusel, kust mõlemalt toodi koju võidud.

“Tegemist on Piradose elustiili festivaliga Face2Face. Koos asutajaga tekkis idee teha ka tantsuvõistlus, mida ma läbi viin. Esimeses voorus valib žürii edasipääsejad, lõpuks valib võitja rahvas. Tegelikult nendel võistlustel määrabki võidu rahva hääle detsibellide kõrgus. “

Lara ja Maarja

Kuidas rahvale meie neiud meeldisid?

“Eelmisel aastal valis rahvas võitjaks Lara, kes on ka minu õpilane. Sellel aastal võitis Maarja. Mõlemad on muidugi ikka ka kaua tantsinud,” teatas Sadu uhkusega. “Kuid rahvas armastas neid mõlemat väga!”

Natukese aja pärast teatas ka Maarja, et on jõudnud Stuudiosse. Haarasime temagi oma vestlusesse. Maarja on dancehalli tantsinud juba 9 aastat. Ta võitis sel aastal Piradose dancehalli võisluse.

Miks olid valmis minema võistlema?

Maarja: “Ega see ei olnudki plaanis. Pigem kohusetunne..”

Sadu: “ Tegelikult mina ütlesin, et mine-mine ja panin ise ta nime kirja ka.”

Hetkel ei kahetse Maarja mitte üks raas, et tantsima läks.

“Ikka väga lõbus oli ja igati positiivne! Esimesed paar sekundit ei teadnud üldse, mis laval teen. Aga need laulud on juba sellised – minu maitsele. Kuid mis ma siis tegingi?” mõtles Maarja, “ausalt öeldes ei mäletagi, mida ma seal tegin!”

“ Seal ongi adrenaliin lihtsalt nii üleval, …” lisas Sadu.

Kuidas oli laval olla?

 Maarja: “Rahvast oli palju – kõik elasid kaasa. Eriti veel Sadu, kes vaatab ja ergutab. Kuid ma arvan, et kui Sadu ei oleks seal olnud, siis ei oleks ma end üldse nii vabalt tundnud. Pärast võistluse võitmist tantsisime ja shakesime veel koos Saduga laval.”

Kas läheksid veel ka teist korda kui saaksid?

 “Teist korda arvatavasti ei läheks… kui just Sadu ei sunniks,” naeris Maarja. “Arvatavasti ma ka metsikult ei pabistanud, sest olen varem käinud… eeliseks vist oligi kogemus ja see, kui pikalt ma juba sellega tegelenud olen.”

Sadu: “Eelmisel aastal võitnud Lara oli ikka pärast hullus eufoorias.”
Maarja: “See oligi kõik täiega mõnus – see, et rahvas elas kaasa. Pärast tuli üks vanem naisterahvas ja ütles, et – you are my favorite and the best shaker.”

Kuidas sellisel võistlusel on – kas rohkem tantsitakse lõbu pärast või näidatakse ka dancehalli tehnilist poolt?

Maarja: “Üldiselt saad ikka dancehalis keha väga lahti – eri kehaosad päevad liikuma väga erinevalt. Võistlus ei põhine otseselt tehnikal, et zürii hindab ja kaalub ning vaatab. Põhiline ongi nautimine ning endast sel hetkel maksimumi andmine.

See ongi muusikasse sukeldumine. Kõigil on võistlusel võrdsed võimalused – sama lugu pannakse peale ja kõik peavad lihtsalt improviseerima. Sul ei ole seal 30 sekundi jooksul aega mõelda. Egas sa ei saagi rahvast väga käima, kui seal lihtsalt tehnilist osavust ette näitad. Kõik võivad vaadata, et oled tubli, kuid see ei pane rahvast kaasa elama,” selgitas Sadu ja lisas, “Laral oli muidugi kostüüm ja kõik olemas. Maarja ei olnud aga valmis ja riided ei olnud ka õiged – ümber püksid… ega sa nendega midagi väga teha ei saa!”

Maarja: “Kuid lõppkokkuvõttes saavad osalised ikka hea kogemuse – rahva ees improviseerida ja nautida!”

Lisaks kõigele mainis veel Maarja, et tema ise esineja-tüüp pole – kuid ometi rahvale nii ei tundu ning selle aastase võitja tiitli tõi ta koju. “Ma tunnen ennast ikka väga uhke emalõvina… on kuidas on – omad õpilased, ning kui veel nii hästi läheb, siis olen ma südamest rahul!” teatas Sadu.

Oma jutud lõpetasime aga kiirelt, kuna neiudel oli trenn algamas.

Sadu: “Olen hästi õnnelik, et olen siin – õpetan omamoodi dancehalli. Muidugi on see mõeldud rohkem naissoole, sest õpetan naiste liigutusi, mitte meeste omi.

Septembrist tasub kindlasti liituda, sest kui indu on, saab väga hästi hakkama. Peab olema kannatust!”

Intervjuu: Kaisa Kattai